Otse sisuni
Soome välisministeerium

Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves Helsingi ülikoolis 14. märtsil 2007 - Soome suursaatkond, Tallinn : Aktuaalset

SOOME SUURSAATKOND, Tallinn

Kohtu 4
15180 Tallinn, Estonia
Tel. +372-6103 200
E-post: sanomat.tal@formin.fi
Eesti | Suomi | English | Svenska | facebook | 
Normaalne fontSuurem font
 
Kõned, 26.03.2007

Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves Helsingi ülikoolis 14. märtsil 2007

Lugupeetav Soome Vabariigi president, härra kantsler, härra rektor, daamid ja härrad. Minu jaoks on suur au ja suur rõõm kõneleda teile siin auväärse Helsingi ülikooli sammaste vahel. Ja teha seda eesti keeles.

See on märkimisväärne kolmel põhjusel:

Esiteks sündis just 14. märtsil, 206 aastat tagasi, esimene eesti keeles kirjutav kirjanik, Kristjan Jaak Peterson, ja seda päeva tähistatakse Eestis emakeele päevana.

Teiseks, meie riikide lähedus – Soome on ainus riik, kus Eesti president saab oma kolleegiga eesti keeles mõtteid vahetada.

Ning kolmandaks, pean seda auks ja igati sobivaks, et mulle on antud võimalus kõneleda siin täna, Helsingi ülikooli audoktori ja Eesti-Soome suhete suurkuju president Lennart Meri surma-aastapäeval.

Viimane nendest põhjustest pole kindlasti rõõmustav.

Täna, siin ülikoolis, on see akadeemiliselt ja filosoofiliselt ometigi õige põhjus. Täpsemalt öeldes on see isegi ontoloogiliselt õige. Sest Lennart Meri oli nende hulgas, kes rasketel aastakümnetel tuletas Eestile meelde, kes Eesti on, mis ta on. Lennart Meri oskus elada hoopis teistsuguses mõttelises Eestis kui oli toona teda ümbritsev maailm, tõi kaasa selle, et Meri Eesti on mu tänane kodumaa oma parimal reaalsel kujul, vaba ja vaimukas.

Iseenda äratundmiseks on inimesel ikka vaja ennast kellegagi kõrvutada. Rousseau pidas oma varju hoomamist inimese inimeseks saamise hetkeks. Rahvuse puhul on iseendaks saamine kõige sagedamini teise rahvuse nägemine enda kõrval. Või enda selja taga, oma rahvuse aegade alguses.

President Meri käis seda meie ühist ontoloogilist ''teist'' otsimas ja leidmas koguni Siberis väljas, nagu Matias Castrén sada aastat enne teda. Usun, et sama rännaku tegijaid tuleb ka tänasest arvates saja aasta pärast. Loodan vaid, et neidki võtavad seal siis vastu soome sugu inimesed, mitte naftapuurtornid.

Selle ''teise'' on eestlane, nii nagu Lennart Merigi, aga leidnud alati ka lähemalt. Siitsamast, Soome lahe tagant, mida ta haruldase täpsusega on kirjeldanud: ''Mere ääretu süli, ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailma lõpp ja veel suurema algus.''.

Me ei tea, kui kaugele meie sidemed ulatuvad. Enne kui läänemeresoomlasi hakati assimileerima ja hävitama, ulatus meie rahvaste ala ümber kogu Soome lahe. See tõik ning ka meie keelesugulus viitavad meie ühistele lätetele. Soome ajaloolane Matti Klinge arvab koguni, et oleme kunagi moodustanud ühise mereriigi.

Kuid ka jagatuna Eestiks ja Soomeks tunneme teineteist ära, tunneme teineteist meis endis. Meil on seesama trohheiline tetrameetriline rahvaluule, mida meie nimetame regi-, teie kalevala värsiks. Ega vaja erilist sügavat kirjanduslikku vaistu, tundmaks ära Kalevipoja ja Antero Vipuneni ühiseid motiive. Meil on ürgne jaanipäeva- ja saunakultuur. Sarnane on olnud ka meie allutatus võõrastele. Oleme mõlemad kuulunud nii Rootsile kui ka Venemaale.

Ja kui kultuurid tulenevad samast lättest kui mõte, et ka oma keeles on võimalik saada riigiks, siis on endastmõistetav, et aastate vältel oleme leidnud teinettiks ja Soomeks tunneme teineteist ära, tunneme teineteist meis endis. Meil on seesama trohheiline tetrameetriline rahvaluule, mida meie nimetame regi-, teie kalevala värsiks. Ega vaja erilist sügavat kirjanduslikku vaistu, tundmaks ära Kalevipoja ja Antero Vipuneni ühiseid motiive. Meil on ürgne jaanipäeva- ja saunakultuur. Sarnane on olnud ka meie allutatus võõrastele. Oleme mõlemad kuulunud nii Rootsile kui ka Venemaale.

Ja kui kultuurid tulenevad samast lättest kui mõte, et ka oma keeles on võimalik saada riigiks, siis on endastmõistetav, et aastate vältel oleme leidnud teineteises tuge, mõistmist, abi ja liitlast. Alguses sellesama rahvuskultuuri kogumisel ja uurimisel – teil Elias Lönnroti, meil Friedrich Reinhold Kreutzwaldi näol; kaks arsti, kaks teineteist abistavat teadlast, kelle töö lõi oma rahvale alusmüüri, milleta kaks läänemeresoome rahvusriiki polekski tekkinud.

1816. aastal tõi Helsingisse suurvürstiriigi uut pealinna planeerima kutsutud endevat, Eesti ja Soome ühiskonda. Veel enam, kasvatavad meie ühiskondade tolerantsust. Teevad meid mõlemaid paremaks.

Kuid selles pole midagi uut. 24 kilomeetri kaugusel minu kodust Lõuna-Eestis, Mulgimaal, sündis Ella Murrik, hiljem tuntud kui Hella Wuolijoki. Tema lapselaps on täna Soome välisminister. Mu enda talus sündis ka mu vanaisa vanem vend, Hans Rebane, Eesti välisminister, kes Eesti saadikuna aastail 1931–1937 rajas Eesti saatkonnahoone Helsingis, kuhu Eesti pärast okupatsiooni lõppu naasis.

See viib mu mõtted meie kahe riigi, kahe rahva asukohale. Euroopa – jah. 12. sajandi kolmandal veerandil, samal ajal, kui Rootsi suunalt lähtus esimene ristiretk Soome, leidsid Lüübeki kaupmehed tee Väina suudmesse, Liivimaa südamesse. Sestpeale on meie vaimseks ja ka füüsiliseks koduks Euroopa tsivilisatsioon.

Seega on eksitav ja koguni ohtlik näiteks Brüsselis-käigu kohta öelda: lähen Euroopasse. Või: käisin Euroopas. Läänemere idakallas on kuulunud Euroopasse üle 800 aasta, ka siis, kui poliitiline Euroopa sealt mõneks kurvaks ajahetkeks on sunnitud lahkuma.

''Oma'' ja ''võõra'' ning nende seose tajumisest on kirjutatud mitu seinatäit raamatuid. Õigesti on osutatud, et ''oma'' saab kõige paremini selgeks võrdluses ''võõraga''. Eestlastel ja soomlastel on võõras olnud lähedal. Asume suure, võõra, tihti pelutava Venemaa naabruses. Karu kaenlas, nagu ütleb soome väljend.

Naaber on ajaloo vältel olnud kord agressiivne, kord maadelnud omaenese seesmiste probleemidega. Kord on ta tähelepanu pööratud lõunasse või itta; kord tundub, et tema läänepoolne naaber – meie suurust arvestades! – ongi ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme suurim probleem ja julgeolekuoht.

Absurdne, vähemalt absurdi kalduv, ütlete? Jah, kuid see naabrus on meid mõjutanud; see on meid pannud end sellise naabri kaudu mõtestama, eituse kaudu defineerima. Mäletate: ruotsalaisia emme ole, venäläisiksi emme halua tulla.

Suur naaber on meie ühiskondi mõjutanud, ja seda rohkem kui tahaksime. Eesti literaat Enn Soosaar kirjeldab hiljutises essees ''Isa ja Aeg'' sovetlikku pärandit harvanähtava täpsusega:

''Need ideoloogilised manipulatsioonid, millega süvendati inimeste küünilisust ning vabastati nad moraalsest vastutusest, on jätnud püsiva jälje suure osa inimeste teadvusesse.''

Võtmesõnaks on siin ''moraalsest vastutusest vabastamine''. Kuulakem neid põhjendusi, millega nõukogude süsteemi käsutäitjad või sellega mugandujad oma teguviisi tagantjärele õigustavad: Mind kästi. Mul polnud valikut. Poleks teinud mina, oleks teinud keegi teine, veel hullem. Kõik tegid nii. Kui tahtsid midagi saavutada, tuli nende reeglite järgi toimida. Kui tahtsid Moskvaga asju ajada, tuli end maha salata. Ja nii edasi.

Üheparteisüsteemis nõuab parteisse astumine üle keskmise ebaausust, kirjutas nobelist Jossif Brodski. Just sellise moraalse prisma kaudu tulebki vaadata 20. sajandi mõrude aastakümnete valikuid. Õige ja vale tundmine, ausaks jäämine ja ebaausus on iga inimese enda moraalne valik. Siin pole kohta arutlustel: kui poleks mina, siis oleksid teised ikka. Siin pole kohta õigustusel: teised tegid ka nii.

Mu daamid ja härrad,

mõned minu tuttavad eestlased nimetavad Soomet ideaalriigiks, kus nad tahaksid ka ise elada. Miks? Sest Soomes on küllaga järel veel seda, mida ka Eesti nagu iga teinegi riik rohkem vajab. Need on identiteeditunnetus, tingimusteta isamaa-armastus, solidaarsus, turvalisus.

Nelja tuule maa Soome, kes möödunud sajandil pidas kodusõda, Talvesõda ja Jätkusõda, tegeleb oma ajalooga. Ülekohut pole unustatud ega minevikku malakana kasutatud. Ikka õpikuna. Traagilise elukäiguga Risto Ryti, ehk kõige keerulisematel aastatel Soome presidendikohta hoidnud mees, valiti paar aastat tagasi marssal Mannerheimi järel aegade populaarseimaks soomlaseks.

Seppo Zetterberg, Soome ajaloolane, on öelnu

Prindi lehekülg

Värskendatud 26.03.2007


© Soome suursaatkond, Tallinn | Kontaktandmed