Otse sisuni
Soome välisministeerium

President Kekkose legendaarsest Eesti visiidist 50 aastat - Soome suursaatkond, Tallinn : Aktuaalset : Uudised

SOOME SUURSAATKOND, Tallinn

Kohtu 4
15180 Tallinn, Estonia
Tel. +372-6103 200
E-post: sanomat.tal@formin.fi
Eesti | Suomi | English | Svenska | facebook | 
Normaalne fontSuurem font
 
Uudised, 11.03.2014

President Kekkose legendaarsest Eesti visiidist 50 aastat

Soome president Urho Kekkonen külastas Nõukogude Eestit aastal 1964. Sel nädalal möödub visiidist täpselt 50 aastat. Kekkonen pidas tollal Tartu ülikoolis oma kuulsa eestikeelse kõne.  Avaldame on lehel tuntud estofiili ning ajaloolase Seppo Zetterbergi kirjutise, kus ta kirjeldab Kekkose visiiti ning selle mõju Eestile.  Leidsime oma arhiivist ka koopia Kekkose Tartu kõnest, kuhu ta on märkinud endale hääldamisjuhised.

Margit Kilumets on intervjueerinud 11. märtsil ERR-i Vikerhommikus Kulle Raigi, kes oli tol ajal Tartu üliõpilane. Raig on lisaks kirjutanud koos Pekka Liljaga raamatu president Kekkose Eesti suhetest. Saade leidub alt lingist.

Uusi Suomi
President Urho Kekkonen
President Urho Kaleva Kekkonen oli tõeline Eesti sõber. Ta jättis eestlastele kustumatu mulje kuna rääkis oma visiidil sujuvas eesti keeles.

ERR: Urho Kekkoneni ajalooline kõne: „Teie olete erakordselt andeka Eesti rahva esindajad“

Täna möödub 50 aastat Soome presidendi Urho Kekkoneni ajaloolisest kõnest Tartu ülikoolis. Eestikeelne kõne andis Nõukogude Liidu venestamispoliitika all äganud okupeeritud riigi põlisrahvale usku ja lootust ning taasavas kahe vennasrahva tee teineteiseni. Rahvusringhäälingu uudisteportaal avaldas Kekkoneni kõne täismahus.

Härra rektor, lugupeetud ülikooli õppejõud, üliõpilased! Sisse astudes Tartu ülikooli aulasse, mida täie õigusega võib pidada Eesti vaimse elu sümboolseks keskpunktiks, Tartu ülikooli südameks, haaras mind niisamasugune pidulik tunne, nagu mul on Helsingis sisenedes Soome Kirjanduse Seltsi peosaali, mis on Soome vaimse elu harrastuste ja soome rahvatraditsiooni südameks.

Nende saalide kõrvutamiseks annab tõuke see, et Soome Kirjanduse Seltsi peosaali rõdudelt vaatavad saalisolijaile eestlased Lydia Koidula, Anna Haava, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Ferdinand Johann Wiedemann. Marmorisse raiutult on seal eesti luule, rahvapärimuste- ja keeleuurimise kuulsad esindajad on saanud endale nagu aukohad soomlaste südameis, kõrvuti Elias Lönnroti ja August Ahlquistiga – Kalevala ja Kalevipoeg.

Sellesama saaliga on ajalooliselt seotud aastatel 1907-1926 Soomes hoiul olnud Jakob Hurda maailmakuulsad eesti rahvaluule ja rahvapärimuste algupärased käsikirjadekogud, mis nüüd on siin Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogude vanimaks põhivaraks ja mis möödunud aastakümnete jooksul rikkalikult on viljastanud eesti-soome uurimistööd.

Soome Kirjanduse Seltsi liikme ja auliikmena tahtsin nimelt kõnelda sellest ühistööst ja ühtekuuluvusest, tööst, mis on seotud mõlema rahva vaimse omapära keskseima väljendusega, eestluse ja soomluse seesmise eneseleidmisega.

On teinegi põhjus, miks tahan just siin üliõpilastele Soome Kirjanduse Seltsist rääkida. Kui nimelt see selts 1881. aastal, niisiis 83 aasta eest, Helsingis oma 50. aastapäeva pühitses, siis saatsid Tartu ülikooli eesti üliõpilased — neid ei olnud tollal veel kuigi palju — oma esindajad pidustustele. Üliõpilane A. Mõtus pidas seal, nagu protokolliraamatud jutustavad, soome keeles suurepärase kõne, ja seltsile südamest õnne ja edu soovides rõhutas ta sõpruse mõtet. Ta soovis, et selts ja meie rahvaste vaheline sõprus alati võimsalt kasvaksid ja kannaksid vilja üksmeelselt ning rahu keeltel Soomemaa kasuks ja Eesti rahva eduks — auks Euroopa rahvaste silmis. Need sõnad on ikka veel värsked, kolm sugupõlve hiljem.

Kui tuletame meelde, kui vähe oli tol ajal eestikeelseid üliõpilasi ja kuidas nad tsaarivõimu lämmatavas õhkkonnas ja saksa parunite tugeva surve all oleva haritlaskonna seas elasid, siis on imelik mõtelda ja teada, kui palju nad suutsid saavutada, kuidas nad oma kirjatöö ja tegevusega Eesti rahva iseteadvuse äratasid. Kõige raskemates oludes sündis otse rahva seast tõusnud üksikute kooli- ja ülikooliharidust saanud eestlaste jõuga uus elu, noor eestilik Eesti.

Teid, üliõpilasi ja kõrgesti haritud eestlasi, on nüüd palju, väga palju, — võrreldes ajaga kolm-neli sugupõlve tagasi, ajaga 1860. aastail, mil algas eestlaste ärkamine, mil ilmus Kalevipoeg, mil süttisid need tuled, mis on tõstnud eesti keele andekusega haritud ilukirjanduse, teaduse ja kunsti keeleks, mis on juhatanud majanduselu uutele radadele, mis on arendanud selle kauaaegsete pärisorjade maa tükikeseks kultuurseimat Euroopat samas väärtusklassis kui maa eelajaloolise ja ajaloolise aja pöördel, millest meile nii elavalt jutustavad arvukad muinaslinnused, hiilgavad leiud ja Läti Henriku samaaegne kroonika.

Teie olete erakordselt andeka Eesti rahva esindajad. Selle andekuse parimaks tunnistuseks on üliõpilaste protsentuaalne arv Eestis, mis on teatavasti suurem kui kusagil mujal Euroopa maal. Ma tean, et Eestis on kooliskäimine Nõukogude Eestis eksplosiivselt kasvanud varemate aegadega võrreldes. Vastutus, mida kandsid need arvuliselt vähesed haritlased saja aasta eest, on nüüd teie suurte hulkade õlgadel. Teil lasub vastutus Eesti vaimse, majandusliku ja tehnilise arengu eest nüüd ja järgnevail aastail. Teie ülesandeks on teadmiste ja oskuste relvadega osa võtta selle maa loomistööst progressiivseks ja arenenud maaks, millel eesti elu ilus pitser alati saab püsima.

Eesti industrialiseerimine ja tehniline areng on viimastel aastatel hiigelsammudega edasi läinud. Mitmed uudisartiklid on olnud soomlastele huvipakkuvad, aga eriti üks ehitustööstusala leiutis, eestlase Johannes A. Hindi oma, on Soomes tähelepanu äratanud.

Teaduse ja kunsti alal ei ole omavaheline läbikäimine olnud nii elav, kui oleks soovida võinud. Teatud määral on olnud võimalik jälgida publikatsioone ja nende põhjal saada ettekujutus sellest kõrgest tasemest, mida eesti loodusteaduslik ja tehniline uurimistöö esindavad, kuid isiklikud kontaktid on olnud üsna minimaalsed.

Humanistid, eriti muinasteadlased ja rahva- ning keeleteadlased — nende hulka arvestan ka folkloristid —, kellele Eesti on nagu vanaks kodumaaks, on olnud aktiivsemad. Arheoloogidele on Eesti tõeliseks vara-aidaks, mille väärilised on ka siinsed teadlased, keda välismaalgi kõrgelt hinnatakse. Eesti keele ja soome-ugri keelte uurimus on siin kõrgel tasemel. Arhiivimaterjalide vahetuse kaudu, mis tänu moodsatele tehnilistele vahenditele, kõigepealt mikrofilmimistehnikale, on saanud uue aluse, on olnud võimalik astuda märgatav samm edasi, mis kindlasti saab mõlemal pool teadust suuresti edendama. Siinkohal oleks eriti märkimist väärt ka uueaegne, Nõukogude Liidus arenenud antropoloogia, mil on Eestis noori andekaid esindajaid, kelle uurimistulemused on väljaspoolgi tähelepanu äratanud. See humanistlike ja loodusteaduste vahepealne teadus on viimastel aastatel Soomes jäänud tähelepanuta, mistõttu loodame uusi impulsse just Eestist, kus ka muinasaegsed lähtekohad on meile lähedasemad. Eesti lubjarikas maapind on säilitanud palju rohkem muinasinimese mälestusmärke kui Soome kivine maapind.

Ilukirjanduse ja eriti luule alal on kokkupuuted olnud kahetsusväärselt nõrgad, kuigi kummalgi vennasrahval oleks olnud ja on edaspidigi teineteisele palju head pakkuda. Soomes on — mitmel pool imetlusega — loetud näiteid Ellen Niidu ja Jaan Krossi luuletustest. Viie noore eesti luuletaja 1962. aastal ilmunud antoloogia Noored autorid, kus esinevad Paul-Eerik Rummo, Mats Traat ja Enn Vetemaa ning veel Arvi Siig ja Linda Ruud, on meil äratanud positiivset tähelepanu ja suuri lootusi. Mõnd neist luuletustest olen soomekeelses tõlkes lugenud. Meile jääb üle soovida parimat õnne ja edu sellele meie vaimse elu osale, mille hooleks on selle kauneim õis, ilukirjandus ja kujutavad kunstid.

Praegusel hetkel ei saa jätta mainimata — sealjuures muidugi ka teisi mitte unustades — Eesti vanema kirjanike põlve esindajat Friedebert Tuglast. Teie tunnete tema pöörettekitavat tähtsust Eesti kirjanduse proosastiili arendajana ja tõelise kirjanduskriitika loojana, ja eelkõige suure kirjanikuna. Meile, soomlastele, on ta tuntud mitte ainult kui suur kirjanik, vaid ka kui silmapaistev tõlkija; tema sulest on tulnud Aleksis Kivi „Seitsme venna“ tõlge. Aga peale selle on kirjandusajalooline uurimus veel esile toonud, et Friedebert Tuglas on olnud õppemeistriks ka soome esseistidele ja kirjanduskriitikuile. Selles mõttes olid tema pagulusaastad Helsingis 1905. aasta revolutsiooni järel äsjamainitud kirjandusliikidele põhjapaneva tähtsusega.

Meie ühistöö on alati osutunud mõlemale kasulikuks. — Ülevaate kunstkäsitöö ja raamatutemaailma tooteist oleme saanud Eesti NSV poolt korraldatud esinduslikel näitustel Helsingis, aga sellest on juba mitu aastat möödunud.

Lõpuks mainin sporti. See on ala, kus esimeseks on saadud ühistöö käiku ja kus on ka kõige kaugemale jõutud. Siiani on peetud juba mitu tasavägist kergejõustiku, ujumise eri liikide, jalg- ja korvpalli maavõistlust. Minule valmistab suurt rõõmu tutvuda siin sportivate üliõpilastega ja uute spordikeskustega, mille nägemine on paljupakkuv. Tegevsportlasena olen ma osa võtnud Helsingi ülikooli üliõpilaskonna esindajana muuseas võistlustest Tartu ülikooli üliõpilaskonna esindajatega. Omalt poolt sooviksin, et ka neid rõõmsaid üliõpilastevahelisi võistlusi saaks veel uuesti ellu äratada.

Soovin teile, armsad eesti üliõpilased, parimat edu teie õpinguis ja oma rahva teenistuses, edasiviiva arengu teel inimliku kultuuri heaks, sõpruse ja rahu keelil, nagu ütles üliõpilane Mõtus.

Prindi lehekülg

Värskendatud 17.03.2014


© Soome suursaatkond, Tallinn | Kontaktandmed